Miks Eurovisiooni hääletusel Eesti põrus?

May 21st, 2013

Saate eel ennustasid kuulajad – vaatajad kogu Euroopas edu Eestimaa laulule.  Euroopa Liidu rahvastele lugu meeldis. Kui aga toimus hääletamine laulude hindamisel, oli pilt vastupidine!

Milles asi?  Hääletamisel astus mängu poliitika. Eestil on mujal maailmas halb maine. Praegused Eesti võimurid on loonud meist mingi tigeda ja sallimatu rahva kuvandi. Ultraparempoolsus ja marurahvuslus on oma töö teinud, meiega hoitakse distantsi, kui võrdlus toimub riiklikul skaalal ja selline suhtumine leiab väljendumist kahjuks ka kunstis.

Lühidalt öeldes…  Mihkel Mattiseni lool ja Birgiti esitusel polnud häda midagi, kuid  lõivu tuli maksta meie  poliitilisele „varjule“ ja kahjuks seda eelkõige naabrite juures. Mis seal ikka- elagu viie rikka hulka pürgijad!

Toomas Lausma,

Tallinn 20.05.2013

Naistepäeva tervitus kodu otsivatele Ida-Euroopa naistele

March 9th, 2013

Parimad, kaunimad naised lahkuvad Eestist, et mujal isiklikku ja inimlikku õnne leida. „Kahjuks“ leiavadki, sest siia maile enam tagasi ei tule. Eestimaa on naisteta omamoodi kõle ja hingetu nagu oli nõukogude aegne kolhoosiküla meesteta. Elu on pahupidi pööratud, aga paremaks ei ole läinud, kui ehk seda, et traataed on riigi ümbert maha võetud ja iga kell võid plagama panna. Seegi on suur saavutus!

Mis teha naisteta riigis? Midagi teha ju tuleb. Kuskilt tuleb uusi naisi leida. Poliitikud peaksid näiteks Ukrainast saabuvatele keevitajatele ja teistele metallitöö meestele elamislubasid välja kirjutades seadma tingimuseks õdede kaasa võtmise. Oma hea sõbra, kirjanikust inimhingede tundja ja suure naiste eksperdi kogemusest tean kinnitada, et ukrainlannad pole sugugi kehvemad meie „ lahkujatest blondidest“, kes Eestimaa on jätnud naistetühjaks. Ukrainlannad on töökad, puhtad, kasitud nii ihult kui hingelt. Väga paljud neist on hea hariduse omandanud ja vähesega harjunud. Mida enamat Sa räsitud Eestimaa mees ikka ihkad? Heidame pilgud inimlikku õnne ja armastust ihaledes meist lõuna poole, tehkem unistused teoks!

Toomas Lausma,

Kunstnik,

Kolmas Vabariik

March 4th, 2013

Meie poliitikute poolt on kõigile pähe taotud teadmine Vabariigi eksisteerimise järjepidevusest. Sellega on nii nagu on. Kindel on see, et mõlemad vabariigid on ühe „ema lapsed“, rahva looming, kuid „isad“ on neil erinevad. Seega on tegu poolvendade või ­-õdedega, kuidas kellelegi meeldib. Esimesele Vabariigile pani aluse rahvas  juhituna pahempoolsest mõttelaadist so. hoolivusest ja ligemise armastusest. Rahvast liitis ühistunne, tunti end ühise perena. Teisele Vabariigile pani aluse samuti rahvas, kuid seekord juhituna ultraliberaalsest parempoolsusest, mida kannab mõte indiviidi kõiksusest ja jumalaks tõstetud rahast. Ühiskonnas ollakse endasse sulgunud, toimetulek eluga on igaühe individuaalne mure. Kõrgetele riigipiruka sööjatele aga tuleb maksta ja mitte vähe. Meil on tegu „edukatele“ loodud riigiga, kellele see enam ei sobi, peavad siit jalga laskma. Soomes elavad ja ka Soome Eesti vahet pendeldavad kaasmaalased on tõdenud: Soome ei vii mitte ainult suurem palganumber, vaid inimeste omavaheline hoolivus, riigi hoolivus oma kodanikest eelkõige.

Lühidalt võiks öelda ka nii: eelmise Vabariigi lõi relvaga käes eelkõige eesti talupoeg, toetudes tööarmastusele ja mõistusele. Praegusega on maha saanud rahva usaldust kuritarvitades Nõukogude Nomenklatuur, saamahimust ja võimujanust joobunud mõistusega… Kes ei taha öelduga nõustuda, neilt lubatagu küsida: Kes ja kus on endised omanikud? Vara tagastamise kattevarju all jaotati ühisvara neile, kes selle loomisega kõige vähem vaeva näinud. Ei saanud neist ei vara loojaid ega selle hoidjaid. Suurtootmine eesotsas pankadega kuulub mitte selle riigi kodanikele. Kuidas suhtutakse perekonnas inimesse, kes südame on kaotanud uuele partnerile? Majanduse südameks on pangad, siinsele rahvale nad enam ei kuulu, nagu kõik muugi. Valitseb mentaliteet.. on läinud „trumm“, mingu „pulgad“ ka.

Kui tahame oma Vabariiki, oma kodu tagasi, peame eemale peletama praeguse mõttelaadi: tööandjale kõik, töövõtja otsigu ise, kust mida saab. Vahetame ultraliberaalsuse talupoegliku hoolivuse ja perearmastuse vastu. Vist on siiski parem selline Vabariik, kus ei oleks hea elada ainult rikastel ja võimujanustel, vaid eelkõige lihtsatel inimestel.

Toomas Lausma,

Tallinn 12.02.2013

Parempoolse poliitika tulemus eesti keelest ja Eesti tulevikust.

March 29th, 2012

Umbes 100 000 aastat tagasi tekkisid Ida-Aafrikas võimalused mõtleva olendi tekkimiseks. Neid ilmselt tekkis mitut liiki. Koolis õpitust teame neist kahte: inimest ja neandertaallast, viimase pühkis olematusse  tekkinud liikidest kõige agressiivsem, ka sotsiaalselt kõige kohanemisvõimelisem. Seega esimene etapp globaliseerumise pikal teel oli eelkõige võistlejatest vabanemine ja ühtlasi planeedi laiaulatuslik hõivamine.

Nii jõuti umbes 70 000 aastat tagasi Vaikse- Ookeani saartele ja Austraaliasse. Umbes 30 000 aastat tagasi likvideeriti Euroopas neandertaallased, märk inimese kinnistumisest sellel mandril. Peaaegu sama kiiresti jõuti sealt Aasiasse ja sealt omakorda umbes 13 000 aastat tagasi Aameerikasse. Seega võib väita, et nii 10 000 aastat tagasi oli maakera inimese poolt asustatud.

Nüüd muutus valdavaks mandrite sisemigratsioon. Looduslikud iseärasused kujundasid erinevatel mandritel erinevate tunnustega inimrassi  koostisosad: mustanahalised, kollase helgilised, punakalt tumedad ja põhja pool isegi albiinod. Milline mitmekesisus, valgest mustani! Millegi pärast  tekkis oma vahel vajadus  tõestada üksteisele, et looduse poolt neile antud on see kõige õigem. Eristumisel sellelt aluselt olid kõige agressiivsemad Eurooplased, oma suhteliselt heledate peade ja valgema nahaga. Mõistusega mõtlev inimene ei mõista senini eelistusi sellest valdkonnast. Globaalne sisemigratsioon viis kõikjal, tõsi eri aegadel, linnriikide ja siis juba suuremate territoriaalsete ühenduste tekkimisele. Tekkinud inimkonna eri osade üksteisele lähendamise ajastu algatasid eelkõige eurooplased  maade vallutusega ja koloniaal impeeriumite kujundamisega. Inimkond hakkas tundma end tervikuna, kuid ebavõrdsena. Eurooplased, kes maailmas kõige rohkem laiutasid, pidasid endid kõikidest kõige paremateks, millega jõuti 20-ndal sajandil nii kaugele, et rahvaid hakati hierarhiasse seadma. Euroopas endas alustati nn. aaria rahvuse kujundamisest, mis lõppes suure sõjaga ja ettevõtmise luhtumisega. Viimased sajandid on näidanud inimkonnale üksteisega kohanemist  ja see on oluliseks teguriks mõtlemisvõimelisest inimesest mõtleva kujunemisel.  Mida ütleb mõistus inimkonnale? Eelkõige seda, et hävitustöö tuleb planeedil lõpetada, kaasa arvatud sõjad ja üksteise mõttetu maha nottimine. Tänapäeva inimese käes olev tehnika on tasemel, mis inimkonna sisetülid lõpetab hävinguga.

Kui endist viisi enam ei saa, mis siis edasi? Tuleb rahumeelselt koostööd teha ja algpunkti tagasi jõuda-luua ülemaailmne ühine rahvaste pere. Seega tänapäeval toimub üksteisele lähenemine ja ühise otsimise käigus erisuste kaotamine. Perspektiiv oleks selline: üks planeet, üks inimkond, ühised otsused, võrdväärsed ja võrdõiguslikud kodanikud. Praktikas tähendab see igas mõttes ühise keele leidmist ja kujundamist. Seega rahvuskeelte ja rahvusriikide ajastu vajub minevikku. Tänapäeva maailmas toimetulek nõuab igalt inimeselt suhtlusvõimet  globaalses ulatuses, seega vajame üle maailma ühist keelt, ka ühist haridust. Peab olema kõigil võimalus end kodus , igas planeedi nurgas tunda, et Maa on meie ühine kodu, et oleme kõik siin maailmas üks ühine suur pere. Seega, kui tahame ise elus läbi lüüa ja eriti lapsed sellisteks kasvatada, peame loobuma senistest arusaamadest keelest, isamaast, patriotismist jm. Lühidalt- meist peavad saama eelkõige maailma kodanikud. Mida kiiremini kujuneb ühtne Euroopa, kus on kadunud keele barjäärid ja õppimisvõimalused on kõigile ühesugused nii läänes, kui idas, nii põhjas kui lõunas, seda paremi  suudab meie järeltulev põlvkond  sarnaselt toimida kogu maailmas. Mida kiiremini sulandume, seda õnnelikumad meie järglased on.

Meil tähendaks praktiliselt selline lähenemine järk – järgulist üleminekut inglisekeelsele õppele esmalt kõrgkoolides. Selline samm oleks tõeline lävepaku ületamine väikerahva suundumisel tulevikku. Järgmised sammud oleksid psühholoogiliselt juba kergemad. Üleminek inglisekeelsele gümnaasiumi haridusele ja algharidusele tunduksid juba tavapäraste sammudena. Seega vene keelset elanikkonda eesti ühiskonda sulandades peaksime neile võimaldama üheaegselt põhirahvusega ülemineku Euroopas kõneldavale keelele, väikekeelele ülemineku etappi vältides. Venelasi tuleb mõista, miks minna suurrahva keelelt üle väikerahva keelele, millega pole kuskil maailmas midagi peale hakata. Eesti keelne haridus ahistab meie noort põlvkonda, ei luba mujalt otsida äraelamist. Suurkeele kasutusele võtmine teeks lõpu meie vaimsele kiratsemisele. Õpetajad, teadlased, kultuuritegijad elades eesti keele areaalis, ei leia vaimse tööga ära elamise võimalusi.

Väike Iiri rahvas võitis palju inglise keelele üle minnes. Tuletagem meelde nende suurt kirjameest Bernard Shaw`d (1856, Dublin- 1950, Londoni lähistel), kes kirjutas ju inglise keeles, keda tundis maailm juba tema elu ajal. Meie mitte vähem võimekam A.H. Tammsaare (1878- 1940) on suures maailmas veel tänapäevalgi avastamata.

Meie rahvas liiguks veelgi kiiremini töö ja õnne otsingutel, kui valdaks suurkeelt, teistel siia asumine oleks samuti kergem. Arengutase ühtlustuks kiiremini. Liikumisvabadus tooks ka Eestisse euroopalikumad väärtushinnangud  ja võimalused euroopalikult ära elada. Tänasel moel Eestimaal kiratsemisel puudub mõte. Konnatiigi ajastu tuleb lõpetada. Neile, kes tahavad mingis ajaloolises memoriaalis elada, tuleb Lõuna- Eestis võimalus leida sellisel moel nagu tänapäeval on võimaldatud setudele või Ameerika indiaanlastele.

Haldusreform Eesti moodi.

December 9th, 2011

Jõulud on lähenemas, ka jõulumeeleolu kohe-kohe kodudesse jõudmas. Õigeid jõule pole aga Eestimaal (ka okupatsiooniaastatel) ilma kuuseta peetud. Otsustasin oma maakodu külge kuuluvast tillukesest metsatukast paar kuuske aegsasti välja valida. Turult ostetud kuusel on okkad, praktilisest kogemusest lähtudes, vähemalt nädalaga põrandal ja raagudega kaunistatud jõuluehted jõulurõõmu küll ei paku.

Mõeldud – tehtud, suundusin oma kuusetuka poole. Kuulsin mingit krõbinat, kuidagi imelik hakkas… Vaatasin tagasi, ei midagi. Järsku vuhises miski kõrvust mööda ja otse lähedal kõrguva kuuse tüvesse. Vibunool !!! Vaatasin uuesti selja taha… mõnekümne meetri kaugusel seisis vaikides vibuga mees…  Nii kohtusin ma „Kolmanda Eestiga“.

Tegu oli meie „Esimese Eesti“ ajakirjanike sõnapruuki kasutades „eluheidikuga“.

Saades teada, et see väikene kuusetukk on minuga seotud,  kutsus vibumees mind üleslöödud telki „külaliseks“. Telk oli hästi loodusesse sobitatud, eemalt ei olnud nähagi. Selles elas mitu meest. Mitu, seda küllakutsuja päris täpselt ei osanud öeldagi, sest „elanikkond“ pidevalt vahelduvat, on aga paar n.ö. alalist. Silmitsesin telki, seina ääres pehme mööbli asemel maha laotatud kuuseoksad ja nende peale visatud ehtsad tekid. Magamistuba missugune! Telgi ees oli lõkke- ase, milles tukid suitsesid, suur aopinu samas kõrval. Küllakutsuja pakkus mulle „kärakat“, olevat ehtne piiritus, endine kiirabiarst kusagilt hankivat seda kraami. Arst olevat praegu töökomandeeringus, nimelt müüvat mett Tallinna turul. Felix, nii olevat endise arsti nimi, elavat tsüklilist elu. Praegu olevat kainuse tsükkel ehk rahateenimise periood. Kui see möödub, tuleb tagasi omade juurde toidukraami ja loomulikult sinna juurde kuuluva „söögi alusega“. Mõneti elavad nad esimeste Eestimaa asukate elu, küttides metsloomi, et elu sees hoida. Võõrustaja ei varja pattu, et ega hulkuvatest koertest ja kassidestki ära ei öelda… Elu sunnib…

Korraga hakkas mul kõhe, üks veider tunne vaheldus teisega…. Silme eest käisid läbi mineviku pildid… baltikett…noori täis laululava… lahkuvad vene tankid…ja korraga ääretu vaikus, eemalt kostmas mere lainete loksumist ja augustitormist püsti jäänud puude latvade õhkõrna mühinat.

Vaatasin mu ees seisvat kühmu vajunud hallipäist vaikivat meest ja südamesse kogunenud saabuvate jõulude rõõm asendus ääretu kurbusega… häid saabuvaid jõule kõigile!

Riigikogu liikmed, Teie poliitilises võitluses kalestunud hinged ja südamed võiks korrakski leebuda, tuletage jõulude ajal kasvõi korrakski meelde ka „Kolmandat Eestit“.

 

Toomas Lausma

25.11.2011

Teekond Tallinnast suvekodusse.

October 24th, 2011

 

 

 

Sõitsin tavalisel tööpäeval oma pisikese autoga suvekodusse, kuhu on maad umbes 100km. Asusin teele hilisel hommikutunnil. Ilm oli ilus, päike säras ja „mööduvatelt“ puudelt sadas alla kuldseid lehti. Hinge tungis rahu, millega kaasnes meeldiv üksindustunne. Samas jättis kaunis sügisloodus pisut nukra tunde, mille tekitas „inimtühjuse“ tunnetus. Neid kilomeetreid läbides tulid mulle vastu vaid mõned autod ja teeveerest nägin seitset inimest. Esimene neist oli memmeke, kes valla keskuses ilmselt oma aias, riisus muru. Veidi eemal tuigerdas teepeenral vanem meeskodanik, käes lahtine viinapudel. Bussipeatuses istus üksik noorpaar. Otsustasin peatuda ja küsida, mida nemad siin teevad, nii uudishimu pärast. Sain vastuse, et ootavad  Tallinna bussi ja tahavad jõuda õhtusele Soome minevale laevale, seal ootab töö ja… . Nägin veel puude vahel kepile toetuvat meesterahvast, ilmselt seenelist, milleks muuks korviga.

Kaunite, samas vastandlike tunnetega, jõudsin sihtpaika. Ka siin valitses ümberringi vaikus ja tühjus. Eelmise vabariigi aegseid suuremaid rannakülasid on sügis-talveks praktiliselt inimtühi. Sõja ajal sõitis küla tühjaks Rootsi. Vene võimu ajal tulid siia uued asukad, nüüd on aga ka nemad lahkunud siitmailt ja ikka peamiselt kas Tallinna või Soome. Minus idaneb vägagi meie Vabariigi esimese presidendi poolt välja käidud idee- luua Soomega ühine riik. Kõik Soome ei mahu, see on kindel! Toome siis Soome Eestisse! Tagame ka meie inimestele vähemalt inimväärse kohtlemise. Loome ühise riigi, oleme ju vennasrahvad, keelgi pea ühesugune.

 

 

Toomas Lausma

20.10.2011

Olukorrast peale valimisi.

May 4th, 2011

 

Muistsete eestlaste muistne vabadus lõppes 12. sajandi algusega. Eestlasi hakkasid valitsema germaanlased, täpsemini sakslased. Võimul tegutsev ladvik nimetati mitmel korral ümber, kuid umbes 700 aastat kehtis siinmail saksa keelt kõnelevate parunite võim. Viimase 800 aasta jooksul on Eestlased kahel korra, kokku 40 aasta jooksul, oma maa peremehed saanud olla. Nii et oleme põhimõtteliselt orjarahvas, eriti oma olemuselt ja käitumislaadilt. Lollitatav ja sõnakuulelik. Meie võimueliit on jõudnud kogu maailma täis pasundada, kui kerge on Eestimaal valitseda, vaadake ja kadestage teie prantslased, flaamid, kreeklased ning isegi sakslased, Euroopa praegused valitsejad.

Nii et meie rahva ajalugu on orjarahva ajalugu, iseseisvust on seega vähem olnud, kui päikest siin vihmasel sombusel sügisajal. Siit ka räsitud hinge- ja ihuga rahvas, rahvas , kes üha rohkem endale teadvustab, et kui tahad teistega võrdväärne olla, siis tuleb minna mujale, sinna kus ei kehti orjamõistusega riigiisandate võim!

Otstarbekas oleks ajalugu siinmail jälgida selle järgi, milline okupatsioonivõim on rahvast kõige leebemalt kohelnud. Inimene kipub ikka seda võrdlema, mida ise kogenud. Seega praktiliselt annab võrrelda viimast okupatsiooni aega ja praegu hääbuvat vabariiki (jookseb rahvast tühjaks nagu ärakasutatud rattakumm, visinaga).

Iseloomustades meie rahva elu viimase okupatsiooni aastatel, väitis üks endine peaminister, et Eesti talupoeg ei ole kunagi nii hästi elanud, ega hakka ka tulevikus elama, kui „punase“ okupatsiooni ajal. Eesti ei muutuvat eales enam suure naabri sealaudaks! Mis on parem, kas toota liha ja muid saadusi naabrile, või imeda karu kombel võsastunud põldudel käppa, olgu see Eesti talupoja otsustada.

Okupatsiooni ajal, kui uskuda tollast statistikat, elasid pooled Eestlased maal. Maaelanik oligi põhiliselt üherahvuslik, muulased elasid linnades. Nii, et linnaelanikud hakkasid vabariigi ajal paremini elama, kui võõra võimu all, maainimesed aga kehvemini. Kelle heaolu siin silmas peetakse? Kellest siin riigis üldse hoolitakse? Aga kellele kuulub võim meie vabariigis? Ikka neile kes ärastasid ühiselt loodud vara, ikka neile kes hööveldavad riiki aina õhemaks ja õhemaks. Nii et asju ajavad oma valdkondade aktivistid. Tööandja lööb töövõtja töölt minema millal tahab ja kuidas tahab ( andjal peabki olema võim võtja üle). Loogika on lihtne ja karm.

Eesti majandus on väilismaistes kätes, põhiliselt kamandavad riiki rootsi ja soome oligarhid. Nüüd võeti vastu seadus maa soodusmüügiks välismaalastele. Kes ostavad praegu kokku seda võssa kasvanud vabariiki? Meie idanaabrid? Sahinat ( Wikileaks) on nii siin kui seal, et suur naaber plaanib ära osta rootslaste käest meie pangad. Näib, et kaks suurt on milleski kokku leppinud ( USA ja Venemaa). Euroopa Liidul tuleb ilmselt järjekordselt ainult neelatada, kui maailma valitseja oma suvalise partneriga midagi otsustanud!

Neelatame meiegi. Ilmselt liha ja piima tootmine läheb siinmail jälle ausse. Teoorjus tuntud asi! Uus parungi pole võõras!

Toomas Lausma

Kunstnik

20.04.2011

Peale valimisi.

April 16th, 2011

         

Valimised on läbi. Täielik vaikus, nii Toompeal, kui ka kolka külas. Eestimaal ülbitseb ultraliberalism nagu muistegi.

Kõik on rahul: rahaliigutajad ja töörügajad. Rahul, sest valitseb „stabiilsus“. Need kes on rikkad, muutuvad endiselt veelgi rikkamaks, töörügajad loodavad ikka veel, et ehk mõnelegi naeratab õnn ka tööga rikkaks saada.

Kõikjale on saabunud rahu, „kirikuskandaal“ ja parteide rahastamine pole enam teema.

Opositsiooni Eesti poliitikas endiselt ei ole. ETV poliitika saadetes toimub sisuliselt oponentide poolt valitsuspoliitika kiitmine. Isegi Keskerakonna poliitikud kiidavad takka, et nii jatkates toetame teid Riigikogus nagu ikka. Sotsid kiidavad Isamaa hariduspoliitikat, keskerakondlased reformikate „haldusreformi“. Uut ei midagi. Valimised läbi, üleskutsuvad loosungid: „Kaua võib“, „Uus algus“ on poliitilisse udusse vajunud.

Sotsid praegusel kujul ei jõua iial opositsiooni vedavaks jõuks kujuneda, selleks on nad liiga rahvuslikud (Isamaalaslikud). Keskerakond on aga liiga paremale kaldu. Praegustest parlamendi parteidest opositsiooniks kujuneda on kõige rohkem võimalusi siiski Keskerakonnal, juhul kui vabanetakse reformlaste mõjust (just Keskerakonna toel surusid eelmises riigikogus reformikad mitmed seadused läbi). Keskerakonnal tuleks selgelt määratleda, kes nad on ja milliseid väärtusi tegelikult  kaitsevad. Kõige pealt tuleks Europarlamendis kohad sotsidega vahetada ja võtta ametlikult Sotsiaaldemokraatlike väärtuste kaitsmine siin Eestimaal oma õlule. Sotsid ei tule nende väärtuste kaitsmisega iial toime. Kui nad üldse on milleski sotsiaalsete väärtuste puhul võimelised Isamaalaste mõjusfääris, siis on see rahvusriiki  jõudmine.

Kõige reaalsem oleks muidugi uue „Taali“ leidmine, kes seekord rahastaks sotsiaaldemokraatia taastamist Eestis. Mujal on sotsiaaldemokraatia aluseks ametiühingud, meil neid sisuliselt aga pole. Seda on tunnistanud ka meie võimueliidi esindajad, avalikult teleekraanil väites, et meie edu pant on olnud ametiühingute puudumine ja muu Euroopa hädad tegutsevate ametiühingute olemasolus. Sõnastada tuleks nii, meie tegevus seisneb kodaniku ühiskonna algete puudumises, „lääne“ nõrkus tugevnevas kodanikuühiskonnas.

Nii jääbki ainukeseks võimaluseks tavainimesele nautida inimväärse ühiskonna olemasolu, siit jalga lastes kas või Põhja – Aafrikasse.

Kui kriisi ajal toetati ettevõtjaid pea 7 miljardi krooniga, ehk nüüd siis suudaks riik leida raha lahkujate abistamiseks uue kodu rajamisel kuskile mujale. Nii oleks kõigil kergem ja mis peamine, ka õiglane.

Tõsi, on veel üks võimalus: Põhja-Eesti ühinemine Soome või Rootsiga, kuna majanduslikult juba kuulume neile, ainult osa maast on veel müümata. Kuid rahustuseks tuleb mainida, et valitsejad juba tegelevad probleemi lahendamisega. Kunagisel „Põhja –Liivimaal“ võiks moodustada rahvusriigi, ajaloolise reliikviana, ülejäänud maailmale meenutama seda, mida nemadki on kord läbinud. Ajalooline eksponaat olla on vahest uhke ja hea.

Toomas Lausma

Kunstnik

11.04.2011

Valimised…kas unes või ilmsi!?

March 23rd, 2011

 

Moto: tänapäeval võidakse ka nii … !

Kui riigis algasid kuulsad e – valimised, osutusid need, nagu valitsejate ettevõtmised ikka, elu lihtsustavaks. Viirastusid vanema põlvkonna jutud „nõuka-aja“ hääletusest. Rahvast kiirustati siis valima tavalisest rikkalikemate puhvetide ja einelaudadega, kus kiirematele jagus müügiletis mandariine, apelsine, sidruneid ja vahel isegi viinamarju. Kangemat kraami, nagu kaukaasia konjakit, jaotati meestele. Valge viin oli tol ajal igal pool ja alati müügil, isegi seal kus leiba ja soola ei jagunud. Õigus külastada tavalisest rikkalikumat müügikohta oli preemiaks (tollane kõnepruuk) kiiretele tavakodanikele. Valimas käima sundis hirm töö ja palju muugi pärast. Kui juba pidi valima, siis võimalikult vara, et oleks ka mingi isiklik tulu.

Nüüd toimuvad valimised hoopis asjalikumalt ja praktiliselt lihtsamalt ( võimuritel ju endisaegne kogemuski kasutada).

Vahepeal ärkasin unest…

Väljas ulgus tuul, mängima unustatud telerist kutsuti valima. Märkamatult suikusin uuesti mõnusasse unne. Kõik asendus karmi tõelisusega… .

Esmaspäeva hommik firma koosolekul, kus ülemus teatas meile, et ajad on rasked ja kui ka edaspidi tahame kõik töös osaleda, peame riigi toetusel hanked kindlustama. Kõik oleneb lõppkokkuvõttes sellest, et võim ei vahetuks, kõik jääks endiseks. Seega, kõik valima, iga hääl on arvel! Määrati uus kogunemise aeg järgmise päeva hommikuks, kus kõigil ID kaardid kaasas. Jälle toimus väike koosolek ja siis käisime ükshaaval personalijuhi kabinetis. Meie ID sisestades küsis personalijuht monotoonselt: kelle poolt soovid hääletada ja klõbistas edasi. Kuhu mu hääl läks, teab vaid selle saatja.

„Pere“ hääletused toimusid veelgi intiimsemalt, nii olen kuulnud teistelt unenägude nägijatelt.

Jääb üle vaid küsida, miks valimisjaoskondades kedagi, isegi häda pärast, kabiinidesse kaasa ei lubata?!

Toomas Lausma

kunstnik

18.03.2011

Keda valida?

February 23rd, 2011

                                                                                                     

ETV saade „Valimisstuudio“ pani mind sügavalt ja hirmunult mõtlema enda ja lähedaste saatusele siin tillukesel sünnimaal.

Stuudios väitlesid nn. üksikkandidaadid. „ Suurparteide“ esindajate väitlused samas stuudios on olnud „tulised“ ja tihti elementaarse viisakuse piire ületama kippunud. Huvitusin, kuidas saatejuhid nii suure auditooriumiga (üksikkandidaate ju meeletult palju) hakkama saavad. Kujutage ette, mingit diskussiooni ei toimunudki, iga uus sõnasaaja täiendas eelmisi. Stuudios töötas kokkulepitud programm, üksikkandidaatide endi poolt valitud „eestkõneleja“ tegi olematust diskussioonist vahekokkuvõtteid ja üldistas mõtteavaldusi ladusalt ja üksmeelselt. Minu meelest valimisstuudios viibis mingi nimetu partei hulgiesindus, milline teostas massiivset propaganda rünnakut praegu eksisteerivatele suurparteidele. Millest keegi rääkis on raske „sellest sõnade mulinast“ meenutada. Kõlama jäänud põhilised mõttesähvatused aga kutsuvad esile hirmujudinaid.

Meie uue vabariigi ajaloo vältel öeldi minu teada  esmakordselt avalikult välja (vähemalt ETV ekraanil) keerutamata ja otse: Eesti tulevik on natsionaalsotsialismis. Korduvalt rõhutati Berliiniski välja öeldut, et Euroopas pole multikultuuril tulevikku, rohkemgi veel, see on algusest peale läbi kukkunud. Tulevikku pole ka praegu eliidi poolt korraldatud sotsiaalsel süsteemilgi, see tuleb asendada. Asemele peab tulema sotsialism (mitte internatsionaalne), nimelt rahvussotsialism. Hitlerlikul Saksamaal polevat viga olnud midagi, rahvas olnud õnnelik! Hitler teadagi nende ebajumal. Eestlaste tuntud kirjanik F. Tuglaski sattunud seal toumuvast vaimustusse. Meie tolleaegse eliidi vaimustus natsisakasamaast on olnud teada tõde. Kõik oli õige, ainult mõningate meetoditega oldi mindud liiale, aga kus seda ei juhtu. Rahvussotsialism on 21 saj. tulevik, kui meetodeid korrigeerida.

Mulle meenus taas üks teine sotsialismi maa. Maa, kus teisitimõtlejaid karmilt koheldi. Minu ema pere ( tema nende seas) saadeti Siberisse asumisele, seetõttu et oldi eelmises vabariigis rikkad inimesed, kinnis- ja vallasvara omanikud. „Sulale“ järgnevatel aastatel pääsesid paljud Eestisse tagasi, ka minu ema koos teistega.

Saksa natsid kavatsesid esialgu juudid Saksamaalt Aafrikasse Madagaskarile saata ( lugesin üht Hitleri „salajase nõupidamise“ materjale ) kuid jõud ja võim ei küündinud nii kaugele. Leiti kiirem ja odavam lahendus „hiigelahjud“, kus põletati tuhaks miljonid inimesed, eelkõige peaaegu 6 miljonit juuti. Ahjust pole minu teade keegi tagasi tulnud!

Natsid tegutsesid Eesti territooriumil efektiivselt. Juba 1942. aastal kanti Berliinis ette: „Estland ist juden frei“. Nüüd vist on tahtmine samasse ette kanda, et Eesti on „venevaba“. 

Teatavasti on ajalool kombeks mingil moel taas korduda. Kunagi arvati Berliini natsifüüreri suu läbi, et Eestist peab saama sotsialistlik maa, kuid ilma rahvusliku haritlaskonnata, kusjuures osa rahvast kuulus füüsilisele likvideerimisele, teine osa ümberasustamisele ja kolmas saksastamisele.

Kuidas Saksamaa parempoolsed Berliinis näevad nüüd meie tulevikku? Oleme ju taas Suur- Saksamaa osa. Üks on kindel, ei mingit multikultuuri, Saksa omast piisab küll. Keda või mida valida, on siililegi selge.

Kellel on nostalgia sotsialismi järgi, peab valima ükskõik millise üksikkandidaadi. Kellele meeldivad ultra vabadused ja õigus surra või silla all ( Jack Londonlikult väljendudes ), valige praegused võimulolijad. Kui kumbki ei ole vastuvõetav, tulge tingimata valima ja mõelge! Mitte ainult Eesti ei ole meie kätes, vaid teatavas mõttes kogu Euroopa.

Toomas Lausma,

Kunstnik

16. veebruar 2011